MIS VÕI KES ON KALA?

Kala on üks toidulaua põhikomponente olnud aegade algusest saati, eellugu ja kultuure on erinevaid ning kasuliku infot ja nõuandeid palju siis ühte postitusse see kahjuks ära ei mahu. Alustuseks veidi üldisem ja tutvustavam osa.

KES VÕI MIS

 ON KALA?

Kala on veekogudes elutsev olend. Liigitatakse mitmeti:

Soomustega/soomusteta

Luulised/kõhrelised

Rööv/bentos- ehk põhjatoidulisi/planktontoidulisi/taimtoidulisi/segatoidulisi kalu

Samuti liigitatakse välimuse, elupaiga ja paljude muude tegurite järgi.

Eestis on 44 liiki mageveekalu ja 3 liiki sõõrsuid ehk silmusid.

Põhilisemad kalad mida turuletilt leida võib:

Ahven- Eestis väga levinud kala, ligemale 96% veekogudes on esindatud ahvenalised, jagunevad rooahven ja järveahven. Huvitav erinevus nende vahel on see, et rooahven toitub loomsest planktonist ja putukavastsetest, järveahven on röövtoiduline ning maiuspalaks on tint, särg ning noorejärgulised liigikaaslased.

Ahvena liha sisaldab vähe rasvu. Toiduks on võimalik tarvitada tervest ahvenast ligemale 50% ning liha omastatavus inimorganisimis on koguni 68%.
Ahven on üks põhilisemaid müügiartikleid mida eksporditakse.

Koha- võrreldes ahvenaga on koha ligemale 3 korda suurem kala. Õrna lihaga millel on suhteliselt madal rasva ja kalorisisaldus. Röövtoiduline, peamisteks hõrgutisteks on tint, kiisk, ahven, särg. Koha on samuti üks suurimaid ekspordiartikleid.

Karpkala- on Eesti sisse toodud kala, kasvatusega hakati tegelema 1983 aastast, kliimast tingitud tegurite tõttu kasvab karpkala ainult Lõuna Eestis. Pärnu Lahes olevat olnud 80nendatel karpkala kasvatus, teadmata põhjustel pääses karpkala lahte vabadusse ja elutseb seal tänaseni.

Lest- on üks põnevamaid kalu Eestis, eriti kehakujult. Esmamuljelt justkui tavaline kala oleks pressi vahele jäänud. Lestal on kaks poolt, pime pool mis on valget värvi ja silmapool ehk pealmine pool mis on tumepruuni värvi. Silmapoole värvus varieerub vastavalt veekoogu sügavusele ja põhjale. Toituvad limuskitest, pisivähilistest ja väikestest kaladest. Lest on eriti hea suitsutatud ja kuivatatud kujul.

Kiisk- on kehakujult ahvena sarnane, liha on maitsev ning õrn. Kiiska kasutatakse üldiselt vähe kuna ta on kasvult väike ning luud on tugevad ja tervavad.

Räim- on Eesti rahvuskala, heeringa alamliik. Peamine töödeldav kala Eestis- enamus läheb konservi (sprottideks). Väiksem osa saagist realiseeritakse jahutatult või külmutatult. Räime marineeritakse, suitsutatakse, praetakse või küpsetatakse hapukoore ja tilliga

Tint- Räime suurune, värske kurgi lõhnaline kala, toitub zooplanktonitest ja vesikirpudest. Kuna tindil soomus praktiliselt puudub siis eeltöötlusel seda ei roogita, väga hea on tint kuivatatult.

Särg-levinud kala Eesti vetes. Kuulub karpkalaliste hulka. Kevadeti püütakse jõgedesse kudema tulevat särge põhiliselt kuivatamise eesmärgil. Kuivatatud särg on samuti hinnatud ekspordiartikkel, eriti Ukraina, Valgevene ja Venemaa turgudel.

Angerjas- sarnaneb maoga, tumeda värvusega limane kala kelle keha katab peen soomuskiht. Väga maitsva lihaga (eriti suitsutatult või marineeritult), sisaldab kuni 25% rasva. Koevad üks kord elus ja selleks suunduvad nad Sargasso merre, mis asub Eestist ligemale 7000km kaugusel Atlandi ookeanis. Rahvatarkus räägib, et angerjas pidavat ka maismaal käima, siis kui hernes õitseb. Kas see ka tõele vastab peab vast iga huviline ise vanaema hernepõllul järgi uurima. Angerjas on eksklusiivne, salapärane ja kõrgelt hinnatud kala.

Lõhe/lõhi- enamus lõhelisi mida kaubalettidel turustatakse on sisse imporditud, enamjaolt Norra kala kasvandustest.  Võib kasvada kuni meetri pikkuseks. 55-60% kala kaalust on söödav.

Häid, maitsvate ja kasulike toiteomadustega kalu on veel teisigi. Google pakub lugematus koguses erinevaid koduseid kalavalmistamise retsepte. Kohalik väärtuslik tooraine on siin samas jões, järves, meres olemas.
 KES SEDA VEEL EI TEE SIIS TAGUMINE AEG OLEKS KALA SÖÖMA HAKATA!

SEEDIMISENI!

Vähki ennetavad toidud

Vähk on hirmus haigus, mida keegi ei sooviks ka enda vaenlasele. Kuidas ennetada vähki? Kas toitumisest on kasu ja mida peaks eelistama? 

Mis on vähk? Vikipeedia definitsioon on selline...

Vähiks ehk vähktõveks ehk vähkkasvajaks (kõnekeeles ka raskeks haiguseks) nimetatakse mitmetel loomadel (sh inimestel) pahaloomuliste kasvajate poolt põhjustatud kasvajaliste haiguste rühma.

Vähktõve hulka kuulub üle 100 erineva kasvajalise haiguse mida iseloomustab rakkude paikne, soovimatu ja kontrollimatu jagunemine, kasv ning metastaseerumine ehk kaugsiirded teistesse elunditesse.

Toitumise roll vähi ennetamisel

Aastate vältel on tehtud mitmeid uuringuid. Ühes uuringutes toodi välja, et 80% - 90% kõikidest diagnoositud vähkides Ameerikas, oleks saanud vältida, kui oleks lihtsalt teinud teistsuguseid elustiilivalikuid või toitunud teisiti. Ainuüksi muutes toitumisvalikuid, on võimalik vähendada vähivõimalus 30%.

Uuringud on sidunud ka küllusliku taimsetoidu, näiteks juurviljad või kaunviljad või teraviljatooted, tarbimise eri vähitüüpide arenemise vähenemisega.  Sellest võib järeldada, et tõstes taimsetoidu osakaalu oma menüüs võib osutuda pikas perspektiivis väga kasulikuks. Tabelist on näha, milliseid uuringuid on läbiviidud ning paljud neist uuringutest näitab vähi vähenemist antud kategooria või toiduaine tarbimisel. Teises tabelis on näha, mis vähitüüpi ekspertide arvates juurviljade ning üldse taimsete toitude tarbimine vähendab.

Vähi areng

Vähi areng on tegelikult väga aeglane protsess ning võib võtta aega aastakümneid. Meis kõigis on olemas mikrokasvajad, isegi kõige tervemates inimestes. Sellepärast ongi tähtis enda eest hoolt kanda.  Meie immuunsüsteem küll kontrollib ja kaitseb nende arengut kuid ka kõige tugevam süsteem võib vahel ülekoormatud olla. Veel üks põhjus miks taimsed toidud on kasulikud, on see, et neil on võime blokeerida mikrokasvajate arengut. Süües õigesti saame ennetada vähi tekkimist üleüldiselt. Skeemilt on näha kuidas vähk areneb.  Kõige pealt nakatub üks rakk, mis ajapikku hakkab teisi rakke nakatama. Kogu see protsess võib võtta aega 1-40 aastat. See on piisavalt pikk ajavahemik, et sekkuda vähiarengusse ning teha kõik mis võimalik, et see edasi ei areneks.

Vähki ennetav dieet

Nagu eelnevalt mainitud, siis toitumine on väga oluline. Ülekaalulisus, rafineeritud suhkrute ning jahu tarbimine, punase liha tarbmine ning omega 3 ja 6 rasvade tasakaalutu tarbimine võib kõrgendada vähiriski. On väljatoodud, et kui toituda õigesti võib oluliselt väheneda näiteks kõhu-, suu- ning soolestikuvähk. Meedias on räägitud ka nii-öelda „super toitudest“, mille tarbimisel võid vähist vabaneda.Tuleb meeles pidada, et nii see ei ole. Ei saa loota, et süües ainult kapsast või greipi saad vähist lahti. Samamoodi nagu ikka on tähtis just tasakaalustatud toitumine ning vee tarbimine.

Miks taimsed toidud on head? 

Neis on vähem rasva, palju kiudaineid ning vähkiennetavaid toitaineid. Kõik need elemendid teevad immuunsüsteemi tugevamaks ning aitavad kehal vähiga võidelda. Kui võimalik,siis eelistada alati kohalike tooraineid või veel parem, hakka ise aednikuks. Vahepalade ajal võta mõni õun või banaan, hoia pähkleid ligi, sest nagu teada on nad kasulike rasvu täis.  Õhtusöögiks võib alati riisile lisada köögivilju, mis annavad maitset ning teevad igava riisi natukene värvilisemaks.

Samamoodi on tähtsad ka kiudained. Kiudained hoiavad su seedimise korras ning puhastavad seda. Samuti viivad välja vähkitekitavad ühendid enne, kui nad suudavad tekitada mingit kahju.  Kiudaineid leidub nii köögiviljades kui ka täisteraleibades jms. Reegel on see, et mida naturaalsem ning töötlemata toit on, seda kõrgem kiudainete sisaldus on. Lihas, piimatoodetes, suhkrus või nii-öelda „valges toidus“ (näiteks valge riis, pasta, sai) kiudaineid pole.

Soovituslik on ka vähendada liha tarbimist.  On välja toodud, et taimetoitlastel on umbes 50% väiksem võimalus saada vähki, kui nendel , kes tarbivad liha. Loomulikult ei tähenda see seda, et nüüd kõik hakkame taimetoitlasteks ning unustame lihasöömise. Mina ei saaks sellega hakkama. Tuleb lihtsalt vähendada liha osakaalu, sest lihas pole kiudaineid ning on kõrge rasvasisaldusega.Võimalusel vali kala, kana või kalkuni liha, kui võimalik, siis kindlasti orgaanilist liha. Võta kõrvale ube või köögivilju. Liha peaks olema peopesa suurune. Kindlasti tuleks vältida töödeldud liha söömist, näiteks viinereid, pihve või hot doge jne.

Kindlasti tuleb ka valida oma rasvu hoolikalt, mida süüa. Kaks kõige ohtlikumat rasva on transrasvad ning küllastunud rasvad. Küllastunud rasvu leiab põhiliselt loomtoodetest, näiteks liha, piimatooted ning munad.  Transrasvu leiab töödeldud õlidest, mis on tehtud tahkemaks ning nad ei lähe nii kiiresti halvaks. Tootjale kindlasti hea variant, sinule endale mitte nii väga. Head rasvad on küllastumata rasvad, mis tulevad taimsetest toodetest ning on toatemperatuuril vedelad. Põhiliseks allikaks on näiteks avokaado, pähklid või oliiviõli. Kindlasti tuleb keskenduda ka omega 3 rasvadele, sest see on südamele ning ajule hea.

Keegi meist ei ole vähist kaitstud. Tähtis on enda eest hoolitseda ning toiduvalikus teha õigeid valikuid. Ei tohi kaloreid ületarbida, sest ülekaalulisus on tervisele ohtlik ning 14% ülekaalulistest meestest ning 20% ülekaalulistest naistest on surnud vähki. Kõik peab olema tasakaalus. Kindlasti peab sööma palju juur- ning puuvilju, kui võimalik siis orgaanilist. Tarbida vähe rasva kuid vajaliku koguse peaks kindlasti kätte saama. Liha valikul haarata pigem kätte kana või kala, punast liha süüa vähem. Siin on ka paar tabelit, kus võib näha palju miskit süüa või mida on soovitatud süüa.

Seedimiseni!

Leivake, leivake kerki.

Seedekulgla vahva tiimiliige Merili võttis kätte ning tegi oma esimesed katsetused rukkileiva küpsetamisega. Meeleldi jagab ta ka oma retsepti ja küpsetamise kogemust Teiega. Olge lahked siin see on...

Põhiretsept 2  vormileiva tegemiseks:

o   1 l vett

o   peotäis juuretist  u 100g

o   rukkijahu u 1.2 kg

o   suhkur kuni 2 dl

o   jäme sool ( kõige parem variant meresool ) 4tl

Juuretise poeg säilib külmkapis 2-3 nädalat ja sügavkülmas kuni 6 kuud. Mida kauem juuretis seisab, seda hapumaks ajapikku läheb.  Lisades  rohkem suhkrut saate hapusust tagasi tõmmata.

Ainete olulisus retseptis.

Leivateo juures on üks suuremaid ja olulisemaid märksõnu SOOJUS! Leib vajab kerkimiseks soojust ja juuretise peab lahustama soojas vees. Kerkimise aeg peaks olema vähemalt üks tund.

Sool on kerkimis protsessi alus. Alati tuleks lisada soola, sest see annab leivale maitse! 

Suhkur aitab ära hoida väga hapu leiva.

Kõige tervislikum jahu valik on täistera rukkijahu, sest see on parem seedimisele  ja kiudainete päeva norm saab täis.

Mõned lisandid leivas, mida võib kasutada:

o   linnasejahu - annab tumeda värvuse, parandab maitset, annab leivale pikema säilivuse( paas sp liitri kohta)

o   köömned - aitavad seedimisele kaasa

o   õunatükid

o   kuivatatud puuviljad

o   rosinad

o   lihatükid

o   sibulad

o   erinevad seemned - kõrvitsa, seesami, päevalile, lina( väga head seedimisele)

o   tammetõrujahu (pestud, kuivatatud, kooritud ja hiljem jahvatatud) – annab leivale pähkli maitse ja pruuni värvuse

o   umbrohi- naat

o   juust

o   küüslauk

Küpsetamine:

Vormileib küpseb umbes tund aega, kindlasti mängib siin rolli ka teie ahi.

1.       20 minutit 220 °C

2.       20 minutit 200 °C

3.       20 minutit 180 °C

Kui leib läheb pealt liiga pruuniks, siis asetage  foolium peale.

Vormi peaks täitma, kas poole peale või kuni kolmveerand – vorm peaks kerkima täis, aga mitte kuhjaga üle ääre.

Kui leib läheb pealt lõhki, siis on olnud ahjus liiga madal temperatuur või  on jäänud kerkimise aeg lühikeseks.

Vanasti oli väga oluline, et igal leival oleks oma peremärk peal. Teiselt poolt on kasulik leiva küpsemisele, sest niinimetatud peremärk  laseb  veeauru läbi.  Ristimärk tehti leivale selleks, et kaitsta leiba halva silma eest.

                          

Nii ja nüüd lõpuks leivateo juurde...

On olemas kaks lahendust. 

Esiteks, kas teha juuretis ka ise või saada  inimeselt, kes teeb pidevalt leiba ja kellel on juretist. Hea on panna juuretis eelmisel päeval käärima.

Juuretise tegemiseks  võta 3 viilu poe leiba, kus on kindlasti sees juuretis ( pärmi ei tohiks olla) ja 2 klaasi keefiri. 

Sega kausis/ämbris kokku ja lase seista soojas 2 päeva. Esimesel päeval tekivad peale mulikesed ja peale seda toimub käärimine.

                   

                                   Vasakul juuretise algmaterjal, paremal päeva seisnud juuretis.

Teine variant on teha juuretise pojast, mis on jäänud alles eelmisest leivateost.  Juuretise pojaks nimetatakse seda osa, mis jääb alles ja on järgmise leiva põhjaks.

Võta ämber/kauss või mõni muu tore veidikene suurem anum, et sa saaksid ka hiljem seal segada.  Kalla sinna sisse 1 liiter sooja vett ja  peotäis juuretist. Sega veidikene kuni juuretis on lahustunud ühtlaseks. Lisa juurde umbes pool jahu kogusest. Tainas peaks jääma hapukoore paksune. Kui ei ole kindel, kas taina konsistents on sobiv jäta pigem vedelam tainas. Pane nõule kaas peale(mitte täiesti kinni surutud, õhk peab saama juurde) ja jäta vähemalt 10-ks tunniks hapnema. Selle aja jooksul tekib taignale vahu kiht.

Vähemalt 10 tundi hiljem või lausa järgmisel päeval. Määri ära vormid, kas õli või võiga ja võta oma nõu, kus sees oli juuretis. Lisa sinna juurde suhkur, sool ja ülejäänud jahu kogus vähehaaval.Alguses võib lisada rohkem ja lõpu poole vähem. 

 Tainas on peaaegu valmis.

Tainas peaks olema sellise paksusega, et hakkab käte küljest raskelt lahti tulema ja eemaldub seintelt lihtsamalt. Kontrollida saad nii, et üritad teha pätsikese ja kui jääb ilusti seisma ega vaju ära, on kõik korras, aga kui hakkab kohe vajuma, siis lisa juurde veidikene jahu. 

Kui teed lisanditega rukkileiba, siis võta kindlasti ENNEM järgmiseks korraks juuretise poeg ära aga kui täiesti tavalist, siis ei ole vahet, kas kraabid hiljem nõu äärtelt kokku või võtad ennem. Juuretise võid säilitada karbis (seljuhul tee kaane sisse augud, et juuretis saaks õhku) või kilekotis (sõlm  peaks olema õrnalt tehtud). Juuretisepalli võid  veeretada jahus, et sellele jääb peale paksem jahu kiht (kaitseb hallituse eest).  Juuretis läheb külmikus olles nii-öelda uinuvasse seisundisse ja sooja käes ärkab ülesse.

Seejärel lisa tainasse omal vabal valikul lisandeid ja täida vormid.  Jäta leivad vormiga sooja kerkima. Võid pista ka ahju koos käterätikuga, kus on madal temperatuur, et käterätid põlema ei läheks ( no nii umbes 30-50 kraadi).  Teine võimalus on panna radiaatori äärde ja peale laotada käterätte või isegi mõni bleed, mida rohkem soojust seda kiiremini kerkib.  

Kui on kerkinud, siis pane aga leivad ahju ja jää ootama. Tuba täitub õige peatselt ülimalt hea lõhnaga. Väljavõttes tee pannilabidaga ääred ilusti lahti ja keera vorm teistpidi. Aseta, kas  kandikule, ahjuplaadile või lõikelauale. Leival toimub järelvalmimine umbes 1 kuni 2 tundi. Soovitatav on ahjust tulles leib pealt märjaks teha, kas vee, õli või võiga ja siis rätiku alla. 

Vesi niisutab,õli ja või annavad leivale läikivuse ja teevad kooriku pealt veidikene pehmemaks.

Kohe ei tohiks leiba sööma hakata, sest organismil on raske seedida sooja leiba, võib tekkida kõhukinnisus. Natukene veel kannatust ja saategi proovida kui maitsev on omatehtud leib!

Ärge nukrutsege kui esimesel korral välja ei tule. Võtate õppust, küsite nõu ja teisel korral on juba kindlasti parem. Kui leib jääb nätske, on tainale vähe rukkijahu lisatud. Leivategu on küllaltki suur kunst ja vajab katsetamist. Kasvõi juba seepärast, et teada saada millega teile endile kõige rohkem maitseb. Leiba tuleb teha südamega, sest iga tegija leib maitseb seda paremini, mida suurema armastusega seda tehtud on. Kui midagi jäi arusaamatuks, siis küsige julgelt.

See oli ka minu enda täiesti esimene leivategu ja kohe kindlasti teen ma ka edaspidi, sest poest NII HEAD leiba pole võimalik leida kui isetehtud.

Tegin 4 leiba, millest seemne- ja puuviljaleib olid tehtud juuretise pojast ja 2 leiba singi ja suitsujuustuga, mille juuretis oli ise tehtud. Võin öelda, et maitse oli lihtsalt suurepärane. Lemmikud olid muidugi seemne ja singi-juustu leib. NB! Singi-juustu leivale pange kindlasti vähem soola. Puuvilja oma jäi minu jaoks veidikene magusaks. Singi-juustu leib maitses kui tõeline unelm. 

Minu korterikaaslase arvamus leivast: „Leib singi ja suitsujuustuga on nii hea, et korraga mõistsin ma kõiki vanasõnu ja rahvatarkusi, mis leiba ülistavad.“ 

Merili küpsetatud ülimaistvad leivad

Seedekulgla soovitab soojalt: Proovige ja katsetage leivategu!Ükski uus oskus ei jookse mööda külgi maha ning omatehtud on alati parem. Miks mitte jõuluks lauale oma jõululeib. 

Kõik võivad meiega samuti lahkelt oma katsetatud leivaretsepte ja küpsetamisenippe jagada, mida uudishimuga katsetada saaksime.

Seedimiseni!

Homseks hoia LEIBA aga mitte tööd.

Milline on rukkileiva ajalugu ning miks see on meile kasulik? Millist leiba eelistada? Mõnusat lugemist!

Vanarahva ütlemisi:

•       

        Ütleme tulusa töö kohta nii: see töö toob leiva lauale

•    Aga ka nii: töö on töö, peaasi et leiba anna
•    Vanemate juurest lahkuv laps: läheb oma leivale
•    “leib on laual” – perel on sissetulek olemas
•    “leivad ühte kappi panema” - abielluma
•    “leiba luusse laskma” – lühike puhkus
•    “jätku leivale” – soov, et toitu jätkuks, et leib ei lõpeks otsa
•   Õhtul ei lõigatud uut leiba lahti, sest öeldi, et õhtune kahaneb ja hommikune kasvab.
•     Sooja leiba ei tohtinud lõigata, sest see purustas leivaõnne.
•   Andes võõrale leiba, lõikas perenaine pätsi otsast “kärsakese” ära, et mitte oma leivaõnne ära anda.
•   Leiva otsakooruke anti peres tütarlastele, et neil ilusad rinnad kasvaksid

Veidi rukkileiva ajaloost

Rukkileiba on eestlased alati sügavalt austanud. Leivavilja ja leiba peeti pühaks.

Leiva küpsetamisele eelnes pudrukeetmise leiutamine. Õue jäetud jahu segunes vihmaveega ning esimene „kört” oligi valmis. Tuletegemis oskusega hakati putru lõkkel keetma. Pudrupotis kees „kört“ üle ääre kuumadele kividele ja saadi omapärase maitsega kuumad kakukesed (jahtunult kivikõvad). Leivategemisele pandi õige alus alles, siis kui õpiti tainast hapendama. Teine suur samm leivateo ajaloo juures oli leivaahju leiutamine. 

Meil asendas hapendatud rukkileib odraleiva II aastatuhande alguses  (11. sajandil). Sellest ajast alates muutus rukkileib eestlaste leivaks.

Miks on leib meile nii oluline?

Leivast saame kolmandiku toiduenergiast, kolmandiku valgu ja süsivesikute kogusest. Leiva söömise vähenemisega on oluliselt halvenenud organismi varustamine B-rühma vitamiinidega. Rukkileiva väärtust tõstavad B-grupi vitamiinid – B1, B2, B6, ja PP vitamiin.  

Rukkileivas on palju kiud- ja mineraalaineid. 

Leivas leiduvad mineraalained on vajalikud närvisüsteemi, luude, hammaste, lihaste normaalseks talituseks.  

Kiudained puhastavad ja hooldavad soolestikku, soodustavad seedimist, seovad soolestikus kahjulikke aineid ja aitavad neid väljutada. 

Rukkileib aitab organismi üleliigset kolesteroolitaset alandada ja kahandab sapikivide tekkeriski.

Rukkivalgud on oma aminohappelise koostise poolest nisuvalkudest täisväärtuslikumad,  kuna sisaldavad rohkem asendamatuid aminohappeid (lüsiini, treoniini, metioniini)

Miks eelistada juuretise põhjal  tehtud leiba?

Juuretisega kääritatud leib on inimesele kergesti seeditav ja tervislik. Pärmi ja suhkru lisamine töödeldud leiba tekitab seedehäireid (kõrvetised, maohädad, puhetised)

http://ekspress.delfi.ee/news/gurmee/parimat-leiba-kupsetatakse-sudamega?id=66883847

Sööge ja austage leiba oma toidulaual.
Leib on vanem kui meie.

Seedimiseni!