Seedekulgla vahva tiimiliige Merili võttis kätte ning tegi oma esimesed katsetused rukkileiva küpsetamisega. Meeleldi jagab ta ka oma retsepti ja küpsetamise kogemust Teiega. Olge lahked siin see on...
Põhiretsept 2 vormileiva tegemiseks:
o
1 l vett
o
peotäis juuretist u 100g
o
rukkijahu u 1.2 kg
o
suhkur kuni 2 dl
o
jäme sool ( kõige parem variant meresool ) 4tl
Juuretise poeg säilib külmkapis 2-3 nädalat ja sügavkülmas kuni 6 kuud. Mida kauem juuretis seisab, seda hapumaks ajapikku läheb. Lisades rohkem suhkrut saate hapusust tagasi tõmmata.
Ainete olulisus retseptis.
Leivateo juures on üks suuremaid ja olulisemaid märksõnu SOOJUS! Leib vajab kerkimiseks soojust ja juuretise peab lahustama
soojas vees. Kerkimise aeg peaks olema vähemalt üks tund.
Sool on kerkimis protsessi alus. Alati tuleks lisada soola, sest
see annab leivale maitse!
Suhkur aitab ära hoida väga hapu leiva.
Kõige tervislikum jahu valik on täistera
rukkijahu, sest see on parem seedimisele ja kiudainete päeva norm saab täis.
Mõned lisandid leivas, mida võib kasutada:
o linnasejahu
- annab tumeda värvuse, parandab maitset, annab leivale pikema säilivuse( paas
sp liitri kohta)
o köömned
- aitavad seedimisele kaasa
o õunatükid
o kuivatatud
puuviljad
o rosinad
o lihatükid
o sibulad
o erinevad
seemned - kõrvitsa, seesami, päevalile, lina( väga head seedimisele)
o tammetõrujahu
(pestud, kuivatatud, kooritud ja hiljem jahvatatud) – annab leivale pähkli
maitse ja pruuni värvuse
o umbrohi-
naat
o juust
o küüslauk
Küpsetamine:
Vormileib küpseb umbes tund aega,
kindlasti mängib siin rolli ka teie ahi.
1. 20
minutit 220 °C
2. 20
minutit 200 °C
3. 20
minutit 180 °C
Kui leib läheb pealt liiga
pruuniks, siis asetage foolium peale.
Vormi peaks täitma, kas poole
peale või kuni kolmveerand – vorm peaks kerkima täis, aga mitte kuhjaga üle
ääre.
Kui leib läheb pealt lõhki, siis
on olnud ahjus liiga madal temperatuur või
on jäänud kerkimise aeg lühikeseks.
Vanasti oli väga oluline, et igal leival oleks oma peremärk peal. Teiselt poolt
on kasulik leiva küpsemisele, sest niinimetatud peremärk laseb
veeauru läbi. Ristimärk tehti
leivale selleks, et kaitsta leiba halva silma eest.
Nii ja nüüd lõpuks leivateo juurde...
On olemas kaks lahendust.
Esiteks, kas teha juuretis ka ise või saada inimeselt, kes teeb pidevalt leiba ja kellel
on juretist. Hea on panna juuretis eelmisel
päeval käärima.
Juuretise tegemiseks võta 3 viilu poe leiba, kus on kindlasti
sees juuretis ( pärmi ei tohiks olla) ja 2 klaasi keefiri.
Sega kausis/ämbris kokku ja lase seista soojas 2 päeva. Esimesel päeval tekivad
peale mulikesed ja peale seda toimub käärimine.
Vasakul juuretise algmaterjal, paremal päeva seisnud juuretis.
Teine variant on teha juuretise pojast, mis on jäänud alles
eelmisest leivateost. Juuretise pojaks
nimetatakse seda osa, mis jääb alles ja on järgmise leiva põhjaks.
Võta ämber/kauss või mõni muu
tore veidikene suurem anum, et sa saaksid ka hiljem seal segada. Kalla sinna sisse 1 liiter sooja vett ja peotäis juuretist. Sega veidikene kuni
juuretis on lahustunud ühtlaseks. Lisa juurde umbes pool jahu kogusest. Tainas
peaks jääma hapukoore paksune. Kui ei ole kindel, kas taina konsistents on sobiv jäta pigem vedelam tainas. Pane nõule kaas peale(mitte täiesti kinni
surutud, õhk peab saama juurde) ja jäta vähemalt
10-ks tunniks hapnema. Selle aja jooksul tekib taignale vahu kiht.
Vähemalt 10 tundi hiljem või lausa järgmisel päeval. Määri ära vormid, kas õli või
võiga ja võta oma nõu, kus sees oli juuretis. Lisa sinna juurde suhkur, sool ja
ülejäänud jahu kogus vähehaaval.Alguses võib lisada rohkem ja lõpu poole vähem.
 |
| Tainas on peaaegu valmis. |
Tainas peaks olema sellise paksusega, et hakkab käte küljest
raskelt lahti tulema ja eemaldub seintelt lihtsamalt. Kontrollida saad nii, et
üritad teha pätsikese ja kui jääb ilusti seisma ega vaju ära, on kõik korras, aga kui hakkab kohe
vajuma, siis lisa juurde veidikene jahu.
Kui teed lisanditega rukkileiba, siis võta kindlasti ENNEM järgmiseks korraks juuretise poeg ära aga kui täiesti
tavalist, siis ei ole vahet, kas kraabid hiljem nõu äärtelt kokku või võtad
ennem. Juuretise võid säilitada karbis (seljuhul tee kaane sisse augud, et
juuretis saaks õhku) või kilekotis (sõlm
peaks olema õrnalt tehtud). Juuretisepalli
võid veeretada jahus, et sellele jääb peale
paksem jahu kiht (kaitseb hallituse eest). Juuretis läheb külmikus olles nii-öelda uinuvasse seisundisse ja sooja käes ärkab ülesse.
Seejärel lisa tainasse omal vabal
valikul lisandeid ja täida vormid. Jäta
leivad vormiga sooja kerkima. Võid pista ka ahju koos käterätikuga, kus on
madal temperatuur, et käterätid põlema ei läheks ( no nii umbes 30-50
kraadi). Teine võimalus on panna
radiaatori äärde ja peale laotada käterätte või isegi mõni bleed, mida rohkem
soojust seda kiiremini kerkib.
Kui on kerkinud, siis pane aga leivad ahju ja jää ootama. Tuba täitub õige
peatselt ülimalt hea lõhnaga. Väljavõttes tee pannilabidaga ääred ilusti lahti ja
keera vorm teistpidi. Aseta, kas kandikule, ahjuplaadile või lõikelauale. Leival toimub järelvalmimine umbes 1 kuni
2 tundi. Soovitatav on ahjust tulles leib pealt märjaks teha, kas vee, õli
või võiga ja siis rätiku alla.
Vesi niisutab,õli ja või annavad leivale läikivuse ja teevad kooriku pealt
veidikene pehmemaks.
Kohe ei tohiks leiba sööma hakata, sest organismil on raske seedida sooja
leiba, võib tekkida kõhukinnisus. Natukene veel kannatust ja saategi proovida
kui maitsev on omatehtud leib!
Ärge nukrutsege kui esimesel
korral välja ei tule. Võtate õppust, küsite nõu ja teisel korral on juba
kindlasti parem. Kui leib jääb nätske, on tainale vähe rukkijahu lisatud. Leivategu on küllaltki suur kunst ja vajab
katsetamist. Kasvõi juba seepärast, et teada saada millega teile endile kõige
rohkem maitseb. Leiba tuleb teha südamega, sest iga tegija leib maitseb seda paremini, mida suurema armastusega seda tehtud on. Kui midagi
jäi arusaamatuks, siis küsige julgelt.
See oli ka minu enda täiesti esimene leivategu ja kohe kindlasti teen ma ka
edaspidi, sest poest NII HEAD leiba pole võimalik leida kui isetehtud.
Tegin 4 leiba, millest seemne- ja puuviljaleib olid tehtud juuretise pojast ja
2 leiba singi ja suitsujuustuga, mille juuretis oli ise tehtud. Võin öelda, et
maitse oli lihtsalt suurepärane. Lemmikud olid muidugi seemne ja singi-juustu
leib. NB! Singi-juustu leivale pange kindlasti vähem soola. Puuvilja oma jäi minu jaoks veidikene magusaks.
Singi-juustu leib maitses kui tõeline unelm.
Minu korterikaaslase arvamus leivast: „Leib singi ja
suitsujuustuga on nii hea, et korraga mõistsin ma kõiki vanasõnu ja
rahvatarkusi, mis leiba ülistavad.“
 |
| Merili küpsetatud ülimaistvad leivad |
Seedekulgla soovitab soojalt: Proovige ja katsetage leivategu!Ükski uus oskus ei jookse mööda külgi maha ning omatehtud on alati parem. Miks mitte jõuluks lauale oma jõululeib.
Kõik võivad meiega samuti lahkelt oma katsetatud leivaretsepte ja küpsetamisenippe jagada, mida uudishimuga katsetada saaksime.
Seedimiseni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar