Ahh, mine metsa!

Ühel kaunil septembrikuu õhtupoolikul tuli meil idee minna seenele. Mõeldud tehtud. Tartumaad me kuigi hästi ei tunne, seega sai lihtsalt kuhugi poole suund võetud ning esimesse metsa, mis tundus seente järele lõhnavat sisse astutud. Pettuma me ei pidanud. Mine metsa kui suur meie saak oli! Nagu ikka ei suuda ju neid armsaid nupsukesi sinna keegi maha jätta. Suured seeneteadlased me just pole. Meile tuli nende kindlaks tegemisel appi nutitelefonis leiduv äpp nimega Seeneaabits ja kõikvõimas google.
(Äppi leiab siit: https://play.google.com/store/apps/details?id=ee.walknlearn.mushrooms.menu&hl=et )


Vinge seenesaagi nagu eeskujulikud korilased vedasime õnnelikult 
koju – nägu nalja täis. Naeratus näol aga kadus pärast tundide viisi puhastamist, kupatamist ja seente sisse tegemist.
Nüüd kui juba aega mööda läinudon ning meelest läinud see igavene tants ja trall pliidi ümber. Taas mõlguvad mõtted seenemetsa sukeldumise radadele. Tung on tugev, tuleb järele anda.

Harilikud kivipuravikud koos võitatikatega leidsid oma otsa võiga läbi praadides ja purgis.
Psss... Pooled sõime muidugi kohe ära.

Männiriisikad sukeldusid aga marinaadi ning ootavad oma rännakut läbi seedekulgla.
Retsepti leidsime siit  ( http://toidutare.ee/seenetoidud/muu/E540/ ) ning kohandasime esimest varianti vastavalt kapis leiduvale.



Miks ja kas me peaksime seeni sööma? Väga hea ülevaate leiab "Seeneaabitsast" mille autoriks on Margit Härma.
Lugeda saate siit: http://alkeemia.ee/artiklid/Seened-on-tervislikud/l-141/c-1282/



Meie riisikate marineerimise retsept (kohandatud variant) : Marinaad: 20 g soola, 15 g suhkrut, 3-4 vürtsitera, teelusika täis 5 pipra segu,  2 loorberilehte, 2 keskmist sibulat, ratasteks lõigatud 4 porgandit, 3 sl 30%-list äädikat.

Kõige pealt kupatasime seened, siis keetsime marinaadi valmis ning seejärel sulpsatasid seened koos marinaadiga veel paariks minutiks keema.  Siis tõstsime kuumad seened kuumutatud ja veidi jahtunud purki, mille siis kiirelt sulgesime ning jahtuma jätsime.

Kes julgeb, proovib järgi.
Seedimiseni!

Põrka pannile pelmeen!

Meil on metsik kihk jagada Teiega ühte mõnusat ja kiiret retsepti, millele anname isegi Seedekulgla garantii!  

Meie meessoo esindajale ka väga meeldis. Batman approves!

Ühel õhtul kui kell oli juba hiline ja pastatoodetest villand saanud kuid kõht ei tahtnud oma valju möirgamist aga niisama lihtsalt summutada, tuli miskit kiiret välja mõelda. Vilksamisi pilk külmkappi ja järeldus järgmine: Teeme ise pelmeene!

See on ülilihtne, übermaitsev ja rahakotisõbralik variant. Kusjuures ka väga kiire. Nii, et teinekord mõelge enne kui hakkate valmis pelmeene supermarketis endale korvi poetama. Igaüks saab ise nende valmistamisega hakkama.
Laurale olla suvel  üks vahva sõbrants oma pelmeeniretsepti saladuse ka reetnud (sügav kummardus ja paar saltot talle selle eest). 

Mõeldud, tehtud. Võtsime kätte ja tegime käed jahuseks.

Meie pelmenkude retsept: 

Meie saime sellest kogusest 73  pelmeeni. 
Tainas: 1 muna, pool klaasi vett, 1 klaas jahu + vajadusel lisada silma ja tunde järgi
Täidis: 400 g hakkliha, 1 küüslauguküüs, soola, pipart (korrigeerida vastavalt maitsele)

Klaasile jahule lisada eelnevalt segatud muna ja vesi.
Nüüd tuleb seda mõnuga sõtkuda ja vajadusel lisada jahu kuni tainas kätele ei kleepu. Segu peab jääma kergesti vormitav. Meil läks jahu rohkelt! 

Täidise jaoks oli meil 400g Rakvere Kodust hakkliha (tuli päris täpselt välja). Maitsestasime hakkliha küüslaugu, soola ja pipraga. Otseloomulikult on see maitseasi millist täidist Teie eelistate. Laske fantaasial lennata!
Pelmenkude vormimiseks võtad tükikese tainast, rullid nii umbes 2 mm paksuseks (meil polnud taignarulli ja kasutasime klaasi).
Väiksemat sorti  klaasiga teed ringikesed, paned lihasegu keskele, vajutad ääred kinni ja ongi korras! Sinu esimesed isetehtud pelmeenid on valminud! Hurreii!
Edasine töötlemisprotsess on juba igaühe enda valida, kas keeta, praadida või hoopis pelmeenivormi valmistada.

Meie enda omad praadisime ja muist panime ka sügavkülma, et neid veel mõni õhtu seedida saaks.

Ise tehtud, hästi tehtud!
Tead täpselt, mis sinna sisse läks ning oled kogemuse võrra rikkam, et kuidas toodet nullist valmistada ja ilmselgelt on see ka odavam variant. Nii, et pange kõrva taha ja rääkige sõbrale ka.

Head isu ja seedige korralikult!

Lehmal pole kahju piimast - annab meile kas või viimast!

LEHMALAUL
Lehmal pole kahju piimast -
annab meile kas või viimast!
Saaks vaid valla piimapiinast,
et saaks lapsed viimaks piimast
hambad tugevad ja luud.
Tõesti, lehm ei taha muud!
(Merca)

Nagu septembris tavaks, siis alustasime ka meie taas õppetööga. Teine aasta tõotab tulla vägagi huvitav, erinevalt esimesest aastast keskendume peamiselt erialaainetele. Alustame õppeaine Piimatoodete tehnoloogia põhikursuse tutvustamisega.

Mis on piim?

Vikipeedia annab piima definitsiooniks järgmise: „Piim on toitev vedelik, mida toodavad emaste imetajate piimanäärmete koed. See on vastsündinute põhiline toit, enne kui nad suudavad mitmekesisemat toitu seedida.“

Mis on happesus?

Koolikeemiast ehk on kellelgi meeles selline mõiste nagu pH, mis väljendab aine happelisust. Ehk mäletate ka, et kui pH on 7, siis on tegu neutraalse ainega, aga kui liikuda skaalal alla poole, nulli ligi, siis muutub aine happelisemaks ja kui liikuda skaalal kõrgemale, siis on aine pigem aluseline. Et juttu mitte väga keeruliseks ajada, siis toome mõned näited. Puhta vee pH on 7, samas kui sidrunil on happesus seal 2,4 juures (enamjaolt oleme kõik sidrunit maitsnud, no on ikka hapu küll). Aluseline on inimese veri, mille pH on 7,34 ning hea näide on ka seep mille pH on umbes 9.

Miks uuritakse laboris piima?

Niisiis, lõpuks jõudsime oma pika jutuga sinna kuhu plaanisime. Meil oli üks tore laboripäev, kus uurisime piima. Täpsemalt piima happelisust. Seda on vaja uurida just selle pärast, et teada saada kui värske piimaga tegu on. Kui happesus on liiga madal, siis ei tähenda see kohe seda, et piim oleks halvaks läinud vaid võib hoopis näidata, et piimale on lisatud vett või on loom, kes piima andis, haige.

Kuidas mõõdetakse happesust?

Põhiliselt uuritakse piima happesust kahe meetodiga- pH meetri või tiitrimismeetodiga. Alustame siis pH mõõtmisega. Midagi keerulist seal polnud. Võtsime veidi piima, panime pH mõõdiku otsa piima sisse ning lugesime näidu (milleks oli 6,66pH, 26 °C juures). See jääb lubatud normi piiresse ning sellest võisime järeldada, et meile anti uurida värsket piima. Tiitrimine on veidi keerulisem protsess. Seal on vaja täpset kätt ja silma. Üks tilk ainet rohkem ja juba on kõik sassis. Tiitrimisel ei mõõdeta pH-d vaid siin väljendatakse happesust hoopis teiste ühikutega (Thörneri kraad). Tiitrimisest räägin lähemalt mõnes teises postituses.

Mida öelda kokkuvõtteks?

Ühesõnaga (või siiski mitmega), oli laboripäev huvitav. Sai ise käe külge panna ja kuhjaga uusi teadmisi. Õigepea algavad meil mikromeieri praktikumid, kus saame täiesti nullist teha ise piimatooteid. Kindlasti tuleb ka nendest siia postitus, nii et hoia silm peal!

Seedimiseni!

WTF ehk what is food? Emakeeli siis, et mis on toit.

Koolis alustatakse ju teadupärast tähtede õppimisega ja ega meiegi ei saa mööda minna nendest lihtsatest tõdedest, mis meile kõigile küll teada on kuid siiski ununevad, kas siis kiire elutempo või lihtsalt mugavuse tõttu.
Mis on toitumise alusteks? Miks on meile toitu vaja ning miks peaks see olema täisväärtuslik?

Nii... Ma loodan, et kõik on kursis sellega, et mootor vajab töötamiseks korralikku ja õiget kütet. Meie organism ongi meie mootor, tänu millele me rõõmsalt kulgede saame. Ma ei tea kui paljud Teist on kuulnud, et kui oma diiselauto kütusepaagi KOGEMATA „üllatus-üllatus“ bensiini täis lased, siis mootor muutub üsnagi pirtsakaks ja turtsuvaks. Sama on meie endiga. Toit peab olema täisväärtuslik, et selles leiduvad toitained saaksid oma funktsioone edukalt täita.

Muidu Sinu mootor ei nurru - nii on !

Toitained

·  varustavad organismi kudesid ehitusmaterjaliga ja uuendavad kudesid pidevalt

·  varustavad organismi elutegevuseks vajaliku energiaga

·  Toitained on organismile olulised ained ainevahetuse toimimiseks ( vitamiinid, fermendid, hormoonid)

Kahte mõistet toitained ja toiduained ei tohi oma vahel segamini ajada.

Toitained on toiduainete komponendid, mida organism vajab elutegevuseks (ainevahetus ja energiallikas). Neid saab jaotada nii orgaanilistest ja anorgaanilisteks toitaineteks kui ka mikro- ja makrotoitaineteks. Eristatakse toitaineid ka nende „ülessande“ põhiselt organismis.

Toiduained koosnevad aga toitainetest.

 Ehituslikult jagunevad toitained siis järgmiselt:

  ·sünteesielemendid, milleks on valgud ja mõned mineraalained (kaltsium, magneesium ja fosfor). Tagavad need rakkude kasvu ja paljunemise ning organismi normaalse arengu.

·  energeetilised ained, milleks on süsivesikud ja rasvad. Need etendavad rolli rakkude tootmisel, seedimisel ning püsiva kehatemperatuuri säilitamisel-

·  reguleerivad ained, milleks on vesi,vitamiinid ja mineraalained. Nende ülessandeks on võimaldada kehal tõhusalt omastada energeetilisi aineid ja sünteesielemente.

   

    Mikrotoitained on aga toitaineid, mida organism vajab väikestes kogustes ja makrotoitaineid siis märka suuremates kogustes. Kõlab nagu täitsa loogiliselt eksju!

   See on kaunis mõte, et toidust peab inimene saama kätte kõik vajaliku, et elada täisväärtuslikku ja pikka elu. Kahjuks meie elutempost, majanduslikustseisust ja ka mugavusest tulevevatel põhjustel see enamjaolt siiski nii pole. Inimeste toitumisalase teadvuse tõstmiseks on tehtud ja kindlasti tehakse veel kõiksugu vahvaid kampaaniaid. Miski ei jõua aga teadvuseni enne kui indiviid ise ei näe selles probleemi. Probleemi märgatakse aga alles siis kui ilmuvad sümptomid mõne toitaine puuduse tõttu organismis. „Ma olen väsinud, see on ilmselt sellest, et ma nägin öösel halba und.“ No shit Sherlock, võib tõesti sellest olla aga võib olla ka sellest, et Su organismis on näiteks raua või B12 vitamiini puudus. Alati pole aga ka kahjuks majanduslikult võimalik soetada endale neid kõiki puu-ja juurvilju ja mida kõike veel. 

   

   Noorena ilmselgelt ei näe keegi ebaregulaarses ja mitte tasakaalustatud ( isegi mitte üritatud) toitumises suurt probleemi. („Ma olen maailma targeim ja hoopis kõik peaksid minult õppima“ tundub tuttav?) Vanemana hakkavad aga need vitsad tagasiulatuvalt meile valusaid hoope jagama ning siis pole muud kui kalli raha eest endale tervist osta. Irooniline, kas pole?

Inimorganismi energiavajadus peab katma

·Organismi põhiainevahetuse energiakulu

·Nii füüsilise kui ka vaimse tööga seotud energiakulu

·Seedimisega seotud energiakulu 

Jätke see endale meelde!

Vaadake kriitiliselt üle, mida, kunas ja kas üldse suhu topite

ning PÜÜDKE vähemalt hoida enda mootorit korras.

Ilmselgelt ei ole see lihtne ning alati võimalik ja see on

täiesti mõistetav. Lihtsalt proovimine on ka juba pool võitu. 

Kellegile ei meeldi seedeprobleemid ega turtsuvad mootorid.

Eesmärk ei ole mitte olla kõik supper kehaehitusega ülikuumad rannakehad vaid siiski elada pikka ja täisväärtusliku elu ning talletada endale võimalikult palju toredaid mälestusi, mida hea tervise korral on kindlasti palju meeldivam teha. 

SEEDIMISENI!

Miks me selle eriala valisime, mille nimi kellegil meeles ei seisa?

Igaüks meist kirjutas veidi lahti, miks me sellise erialavaliku tol hetkel üldse tegime ning mis on meie tulevikuplaanid.

Merili:

„Miks ma seda eriala õppima tulin on hea küsimus, sest mul ei ole endal õrna aimugi. Ülikoolidesse sisseastumise hetkel polnud mul ühtegi ideed aga surve oli suur, et kuskile tuleb oma paberid viia. Enamus erialad jätsid külmaks aga toiduainete tehnoloogia jättis minu jaoks õhku mingi küsimärgi ning tekitas huvi. Võtsin riski, et proovin, vaatab mis saab ja siin ma nüüd olengi. Teise kursuse algus on põnevam kui esimene aasta ja seda ilmselt sellepärast, et nüüd hakkame me minema rohkem süvitsi. Mis mulle selle juures ei meeldi on see, et peame nägema vaeva paljude mitte erialaste ainete eest esimesel aastal, mis võtab ära tahtmise minna teisele kursusele. Tulevikuplaanid on küsimärgi all. Elan, õpin ja vaatan mis saab.“

Laura:

„Ma tulin seda eriala õppima just sellepärast, et teada saada kuidas täiesti nullist tehakse mingit toiduainet, näiteks juustu, kohupiima jms. Samuti tundus huvitav ka see, et saame ise jooke valmistada. Mulle meeldib, et erialaselt on õppeained seotud ning pole midagi üleliigset. Samuti meeldib, et juba pärast esimest aastat on võimalus teha erialapraktikat, mis tutvustab eriala lähemalt ja saame veidi uurida toidutööstuse maailma. Tulevikus tahaks töötada kuskil laboris, kuid olen alati valikutele ning uutele võimalustele avatud. Minu jaoks kujutab toiduainete tehnoloogia sellist eriala, kus õpid tundma toitu ning toitumist läbi ja lõhki.“

Liina:

„Toiduainete tehnoloogia erialale astudes ülikoolis ei olnud mul aimugi mida see endast kujutab. Suve alguses, pärast lõpetamist, ei teadnud ma täpselt, mida oma eluga peale hakata, tahtsin küll ülikooli minna, kuid ei olnud kindel eriala valikus. Taotluste saatmise viimasel päeval ma veel mõtlesin, et äkki saadaks taotluse veel kuhugi ning mulle oli meelde jäänud kuidas ema ühele tuttavale ütles, et ma lähen toiduainete tehnoloogiat õppima, kuid siis ma ei olnud kuulnudki sellest erialast ja ma mõtlesin, et lihtsalt kandideeriks, sest pärast on aega alati ära öelda. Valikuid oli palju ning kandideerides mitmetele erinevatele erialadele ülikoolides, kuhu ka sisse sain. Otsustamise hetkel tundus ainuõige valik aga toiduainete tehnoloogia. See tundus kõige parem valik, kuna mulle meeldis, et see eriala seostub toiduga. Ma saan ise midagi luua ning toota. Oluline valiku juures oli ka see, et sellel erialal on võimalik tööd leida pärast lõpetamist kuna antud erialal on alati nõudlus spetsialistide järele. Ülikoolis õppimise juures meeldib mulle see, et kooliskäimise kord ei ole nii range ning tunnid ei hakka iga hommik kell 8, nagu keskkoolis.
Sellel aastal ma rohkem veendunud miks ma seda eriala õppima olen tulnud kuna nüüd algasid erialaained ja saab natuke parema pildi toiduainete tehnoloogiast. Tuleviku kujundamisel on kindlasti abiks õpitud eriala kuid otsest plaani, et ma lähen mõnda tööstusesse tööle veel ei ole aga eks need plaanid kujunevad iseenesest.“

Rauno:

„Toiduainete tehnoloogia eriala valisin seetõttu, et saada rohkem aimu kuidas toimivad toiduainete tööstused, mis moodi käib kogu protsess nullist-tarbimiseni, töötlemis protsessid, transport, valmis produkti turustamine jne. Millised on erinevad seadusandlused toiduainete importimisel, eksportimisel ning milline on tööstuses nõutav enesekontrollisüsteem. Tulevikus tahan saada supermäniks, et päästa maailma kurjuse küüsist.“

Piia:

„Mina olin tulihingeliselt vastu elamisele Tartus! Mina ei koli sinna K-U-N-A-G-I! Phäähhh...

Kandideeritud sai kõikjale. Sisustasime töökaaslastega niiviisi töö juures aega, et kujutlesime ette mind erinevatel ametikohtadel ja muudkui regasime mind jälle kuskile. Selle juures ise muidugi ironiseerides ja naljatades.
Minust pidi saama politseinik, majandusteadlane, kultuurikorraldaja, lasteaiakasvataja ja mida kõike veel. Eesti Maaülikooli alt me midagi muud põnevat ei leidnud ja panime mind siis toiduainete tehnoloogiale kirja. Mina ega keegi teine ka ei teadnud mis see endast kujutab ja ega seda pikka tutvustavat juttu ei viitsinud ka lugeda. Linnuke ette ja check! 

Esimese positiivse vastuse saingi just Maaülikoolist, et tere tulemast, paki asjad kokku ja hakka aga õppima!

Tol hetkel olid minu elus toimunud mitmed muutused ning mõte elamisest Tartus, mis on teises Eesti otsas tundus ainuõige valik. Eriala aga mind endiselt ei huvitanud. Oligi lihtsalt go with the flow moment. 

Hiljem sain ka kõigilt teistelt erialadelt positiivse vastuse. Neilt kuhu ma reaalselt olin minna tahtnud juba aastaid! Aga noo ei, mida Sa lollile ikka seletad, tema teeb ju ikka ristivastupidi. Pakisingi asjad kokku, kolisin Tartusse ja nüüd ma siin olen. Terve esimene aasta kirusin, et why the hell ma seda õpin. Ei teagi, kas asi oli pigem tingitud sellest, et kohati on ikka ülikooli raske ka (eriti neljapäeva hommikuti peale kolmapäevast pidu) ja ma pole reaalainetes kuigi tugev või siis lihtsalt selgusetus enda tulevikuplaanide suhtes. 

Nüüd on käes teine kursus. Olen saanud oma mõtetel rahulikult settida lasta ja ma ei kahetse. Psss! Ma ei ole veel kellegile öelnud ja ma loodan, et te oskate saladust hoida aga ma juba juurdlen võimaluse üle jätkata magistris. Ärge siis kellelegi rääkige, sõbrad niigi arvavad, et ma olen segi ja see eriala ei sobi mulle. Ma olen nendega täitsa nõus aga kurat meeldima on hakanud.“

Alustame seedimist

Mis asi see veel on?

Seedekulgla ehk toitekanal on üks vahva projekt, mis on loodud 5 toiduainete tehnoloogia Eesti Maaülikoolis II kursusel õppiva tudengi poolt. Idee tuli nagu ikka head ideed tulevad: heas seltskonnas, nalja, naeru ja suure tahtmise ajel.

Kes me oleme?

Täitsa normaalsed noored inimesed, kes tundsid, et lisaks ülikoolis õpetatavale tuleks miskit ka ise korda saata.

Miks me seda teeme?

Teadupärast läbi praktilise poole omandab inimene rohkem kui puhtpalja teooriaga. Seetõttu otsustasime ohjad enda kätte haarata. Toiduainete tehnoloogia on kõrvalseisvale inimesele justkui väga kauge ja võõras asi. Enamus eeldab, et meist saavad tippkokad. Kahjuks ei oska meist mõned aga isegi mitte muna praadida. Emme-issi, ei, meist ei saa kokad!
Läbi blogi tutvustame me inimestele toiduainete tehnoloogia tagamaid, lükkame ümber linnalegende, anname mõningaid juhiseid toitumise osas ja kõike muud kasulikku ning mis meile vähegi pähe torkab. Samuti pakume võimalust inimestel esitada meile erialaseid küsimusi, millele nad ise lahendust pole leidnud ning proovime siis usinad olla ja neile ise vastuseid leida. Samuti loodame heale koostööle erinevate toiduaineid tootvate ettevõtetega.

Miks selline nimi?

No me mõtlesime pikalt ja laialt, mis meid hästi kirjeldaks. Seedekulgla ehk toitekanal on teatavasti seedeelundkond. Meie olemegi Teie jaoks see seedeelundkond, kes kogu informatsiooni enne Teile ette söötmist läbi mälume, seedime ja pauhti blogisse väljutame. Seedekulgla ka sellepärast, et see kirjeldab metafooriliselt meie eriala ehk siis põllult suhu ehk kogu protsessi. Seedeelundkonnal on samuti algus ja lõpppunkt ning ilma vahepealsete etappidena ei saa see toimida.
Seedekulgla ka sellepärast, et see on nii kuramuse äge nimi, mis paneb meid endid muigama ning samuti ka kõiki teisi, kes sellest kuulevad. Kunagi üks tark mees on öelnud, et kui töö on lõbu, siis ei pea Sa elus päevagi tööd tegema. Just seda me tahame. Teha seda innuga, läbi nalja ja naeru ning kuramuse hästi.



Siiralt,
           Teie Seedekulgla


                                

                                 Seedimiseni!

Vasakult: Liina Raja, Merili Ootsing, Laura Puusaag, Piia Puronen. Pildilt puudub meie meessooesindaja.