Miks me selle eriala valisime, mille nimi kellegil meeles ei seisa?

Igaüks meist kirjutas veidi lahti, miks me sellise erialavaliku tol hetkel üldse tegime ning mis on meie tulevikuplaanid.

Merili:

„Miks ma seda eriala õppima tulin on hea küsimus, sest mul ei ole endal õrna aimugi. Ülikoolidesse sisseastumise hetkel polnud mul ühtegi ideed aga surve oli suur, et kuskile tuleb oma paberid viia. Enamus erialad jätsid külmaks aga toiduainete tehnoloogia jättis minu jaoks õhku mingi küsimärgi ning tekitas huvi. Võtsin riski, et proovin, vaatab mis saab ja siin ma nüüd olengi. Teise kursuse algus on põnevam kui esimene aasta ja seda ilmselt sellepärast, et nüüd hakkame me minema rohkem süvitsi. Mis mulle selle juures ei meeldi on see, et peame nägema vaeva paljude mitte erialaste ainete eest esimesel aastal, mis võtab ära tahtmise minna teisele kursusele. Tulevikuplaanid on küsimärgi all. Elan, õpin ja vaatan mis saab.“

Laura:

„Ma tulin seda eriala õppima just sellepärast, et teada saada kuidas täiesti nullist tehakse mingit toiduainet, näiteks juustu, kohupiima jms. Samuti tundus huvitav ka see, et saame ise jooke valmistada. Mulle meeldib, et erialaselt on õppeained seotud ning pole midagi üleliigset. Samuti meeldib, et juba pärast esimest aastat on võimalus teha erialapraktikat, mis tutvustab eriala lähemalt ja saame veidi uurida toidutööstuse maailma. Tulevikus tahaks töötada kuskil laboris, kuid olen alati valikutele ning uutele võimalustele avatud. Minu jaoks kujutab toiduainete tehnoloogia sellist eriala, kus õpid tundma toitu ning toitumist läbi ja lõhki.“

Liina:

„Toiduainete tehnoloogia erialale astudes ülikoolis ei olnud mul aimugi mida see endast kujutab. Suve alguses, pärast lõpetamist, ei teadnud ma täpselt, mida oma eluga peale hakata, tahtsin küll ülikooli minna, kuid ei olnud kindel eriala valikus. Taotluste saatmise viimasel päeval ma veel mõtlesin, et äkki saadaks taotluse veel kuhugi ning mulle oli meelde jäänud kuidas ema ühele tuttavale ütles, et ma lähen toiduainete tehnoloogiat õppima, kuid siis ma ei olnud kuulnudki sellest erialast ja ma mõtlesin, et lihtsalt kandideeriks, sest pärast on aega alati ära öelda. Valikuid oli palju ning kandideerides mitmetele erinevatele erialadele ülikoolides, kuhu ka sisse sain. Otsustamise hetkel tundus ainuõige valik aga toiduainete tehnoloogia. See tundus kõige parem valik, kuna mulle meeldis, et see eriala seostub toiduga. Ma saan ise midagi luua ning toota. Oluline valiku juures oli ka see, et sellel erialal on võimalik tööd leida pärast lõpetamist kuna antud erialal on alati nõudlus spetsialistide järele. Ülikoolis õppimise juures meeldib mulle see, et kooliskäimise kord ei ole nii range ning tunnid ei hakka iga hommik kell 8, nagu keskkoolis.
Sellel aastal ma rohkem veendunud miks ma seda eriala õppima olen tulnud kuna nüüd algasid erialaained ja saab natuke parema pildi toiduainete tehnoloogiast. Tuleviku kujundamisel on kindlasti abiks õpitud eriala kuid otsest plaani, et ma lähen mõnda tööstusesse tööle veel ei ole aga eks need plaanid kujunevad iseenesest.“

Rauno:

„Toiduainete tehnoloogia eriala valisin seetõttu, et saada rohkem aimu kuidas toimivad toiduainete tööstused, mis moodi käib kogu protsess nullist-tarbimiseni, töötlemis protsessid, transport, valmis produkti turustamine jne. Millised on erinevad seadusandlused toiduainete importimisel, eksportimisel ning milline on tööstuses nõutav enesekontrollisüsteem. Tulevikus tahan saada supermäniks, et päästa maailma kurjuse küüsist.“

Piia:

„Mina olin tulihingeliselt vastu elamisele Tartus! Mina ei koli sinna K-U-N-A-G-I! Phäähhh...

Kandideeritud sai kõikjale. Sisustasime töökaaslastega niiviisi töö juures aega, et kujutlesime ette mind erinevatel ametikohtadel ja muudkui regasime mind jälle kuskile. Selle juures ise muidugi ironiseerides ja naljatades.
Minust pidi saama politseinik, majandusteadlane, kultuurikorraldaja, lasteaiakasvataja ja mida kõike veel. Eesti Maaülikooli alt me midagi muud põnevat ei leidnud ja panime mind siis toiduainete tehnoloogiale kirja. Mina ega keegi teine ka ei teadnud mis see endast kujutab ja ega seda pikka tutvustavat juttu ei viitsinud ka lugeda. Linnuke ette ja check! 

Esimese positiivse vastuse saingi just Maaülikoolist, et tere tulemast, paki asjad kokku ja hakka aga õppima!

Tol hetkel olid minu elus toimunud mitmed muutused ning mõte elamisest Tartus, mis on teises Eesti otsas tundus ainuõige valik. Eriala aga mind endiselt ei huvitanud. Oligi lihtsalt go with the flow moment. 

Hiljem sain ka kõigilt teistelt erialadelt positiivse vastuse. Neilt kuhu ma reaalselt olin minna tahtnud juba aastaid! Aga noo ei, mida Sa lollile ikka seletad, tema teeb ju ikka ristivastupidi. Pakisingi asjad kokku, kolisin Tartusse ja nüüd ma siin olen. Terve esimene aasta kirusin, et why the hell ma seda õpin. Ei teagi, kas asi oli pigem tingitud sellest, et kohati on ikka ülikooli raske ka (eriti neljapäeva hommikuti peale kolmapäevast pidu) ja ma pole reaalainetes kuigi tugev või siis lihtsalt selgusetus enda tulevikuplaanide suhtes. 

Nüüd on käes teine kursus. Olen saanud oma mõtetel rahulikult settida lasta ja ma ei kahetse. Psss! Ma ei ole veel kellegile öelnud ja ma loodan, et te oskate saladust hoida aga ma juba juurdlen võimaluse üle jätkata magistris. Ärge siis kellelegi rääkige, sõbrad niigi arvavad, et ma olen segi ja see eriala ei sobi mulle. Ma olen nendega täitsa nõus aga kurat meeldima on hakanud.“