Ti-ti-tiitrimine, va-va-varblane.

Mõni postitus tagasi, kui rääkisime piima pH-st, lubati ka tiitrimise kohta eraldi postitust. Nüüd siit see tulebki. Parem hilja, kui mitte kunagi, eks?

Tiitrimist kasutatakse kindla aine või elemendi sisalduse määramiseks ning on kvantitatiivne meetod. Kvantitatiivne tähendab seda, et saadakse täpne tulemus, millest saab järeldusi teha. Tulemust kirjeldatakse läbi mõõtmise, näiteks kui palju kulus mingit ainet antud tulemuse saavutamiseks.

Tiitrimist kujutav skeem

Tiitrimiseks on vaja uuritavat ainet, titranti (aine, mille konsentratsioon ehk suhteline sisaldus on teada) ning loomulikult büretti. Kõige lihtsamalt öeldes on bürett üks pikk toru, mille peal on kujutatud skaala. Büretti läheb titrant ning toru alla uuritav aine, kuhu on lisatud indikaatorit, mis aitab värvuse muutust paremini esile tõsta. Seejärel hakatakse titranti vaikselt tilgutama, ühe tilga kaupa. See on väga aega nõudev aga ka täpne. Titranti lisatakse nii kaua kuni on märgata värvuse muutust, see tähendab reaktsiooni lõpp-punkti ning siis tuleb lugeda büretilt näit.

Meie kasutasime laboris veidi erinevat büretti. Kui tavalise büreti puhul peab titranti valama toru otsast sisse ning siis skaala nulli viima, siis meie elu oli tehtud väga mugavaks. Laboris olid titrandiga pudelid, kus oli juba bürett küljes. Meie pidime kõigest pudelit veidi pigistama ja titrant läks torru ning nullis ennast ise ära. See hoidis ära meie ronimised ja turnimised laboris.

Büretid, mis on meie piimalaboris kasutusel

Tiitrimine nõuab aega, täpset kätt ja kannatust. Selles pole küll midagi rasket, kuid tulemuse saab väga kergelt ära rikkuda. Tiitrimises on ühe tilga väärtus väga suur. Kui läheb üle, on kogu katse sassis ja peab uuesti alustama. Eelmine aasta nii mõnigi tudeng tegi tiitrimist 3-4 korda. Aga pole hullu, harjutamine teeb meistriks ning saab harjutada oma kätt ning kasvatada ühtlasi oma kannatlikkust.

Merili usinasti tiitrimas

SEEDIMISENI!